Kuidas kurbusest ja üksindusest üle saada

  foto : unsplash / Annie Spratt Mõnikord on kurbuse- ja üks...

 

foto : unsplash / Annie Spratt

Mõnikord on kurbuse- ja üksindusetunne mööduv. Kui see tunne aga ei kao ja püsib, võib see võtta tõsisema vormi ja põhjustada depressiooni. Enne seda aga on võimalik veel midagi ette võtta, et muuta oma olukorda paremaks. 

Kõige esimene samm on enesele teadvustada oma seisundit. Tühjusetunde eest pole keegi meist kaitstud. Seda võivad põhjustada välised asjaolud või siis omaenda mõtted. Aga see ei tähenda, et see peabki nii jääma ja sa peadki elama nii kogu oma elu. Selleks, et end paremini tunda ja leida elurõõmu, piisab, kui kohtuda õige inimesega ja veeta meeldivalt aega. 

 

Millised on üksinduse ohud?

Kõige esimene oht, mida üksindus põhjustab, on see, et inimene isoleerib end veelgi rohkem teistest. Tal võib tekkida tunne, et keegi teda ei mõista või ta ei huvita teisi inimesi piisavalt oma muredega ja sellepärast hakkabki end eemale hoidma. See on nagu mingis mõttes nõiaring. Inimene on ikkagi loodud teistega läbi käima, meil on vaja suhelda juba ainuüksi oma vaimse tervise huvides, see aitab hoida sellist tasakaalu elus. Suhtlemise kaudu on võimalik leida tee tervenemisele.

Üksindus võib põhjustada ka haiguste teket. Stress, mida tekitab halb enesetunne, tekitab vaimseid ja füüsilisi kannatusi. See omakorda tõstab südame-veresoonkonna ja depressiooni ohtu. Ka sõltuvusharjumuste oht tekib, kui inimene hakkab üksinduse tagajärjel tarbima rohkem alkoholi ja ravimeid. 

Miks ma end üksi tunnen? 

Kindlasti ei maksa omavahel segi ajada üksindustunnet ja igavust. Mõnikord võib see nii olla, et inimene hakkab end üksi tundma pelgalt selle tõttu, et tal on igav ja tal pole midagi teha. Õnn on sageli see, mida saab jagada, sellepärast kipubki üksindusetunne tekkima, kui liiga kaua üksi olla. Aga üksinduse vastu saab võidelda, piisab, kui minna inimeste sekka ja otsida ise teistega suhtlemist kasvõi läbi internetis olevate suhtlusnurkade. On ju ka teisi üksikuid inimesi, kes on samas olukorras ja kellega suhtlemine võibki anda lootust ning jõudu juurde.

 

 

Samuti tuleks meeles pidada, et aeg-ajalt on täiesti normaalne end tunda üksi. Tähtis on ainult, et see tunne ei jääks püsima liiga kauaks. Näiteks võiks sellel perioodil mõtelda oma isiklike soovide ja vajaduste üle. Või kirjutada päevikusse, mille pärast sa tunned sellist üksindusetunnet. Ja seejärel mõtle, mida sa saaksid ette võtta, et tunda end paremini. Kui sa tahaksid kellegagi kohtuda, siis mõtle, milline see inimene võiks olla. Millise iseloomuga ja milline ta võiks välja näha. Mida te võiksite üheskoos teha. Ainuüksi sellele mõtlemine peaks tuju parandama. 

Miks üksindus põhjustab kannatusi? 

Ei maksa ka segi ajada eraklikku iseloomu üksindustundega. Kõik inimesed on erinevad, neil on erinevad vajadused ja soovid. Kõik ei vaja suurt tutvusringkonda ega taha iga päev suhelda teistega. Suhtlemisvajadus võib sõltuda ka eluperioodist. Aeg-ajalt on hea olla üksi aga kõikidel inimestel on siiski vaja suhelda välismaailmaga ja tunda ühtekuuluvust. Vastasel korral tekib tõrjutuse tunne, mis tekitab tõelisi kannatusi. Selle tõttu võib aga kaduda eluisu ära. 

Teiste inimestega suhtlemine ja lähedastega läbikäimine aitab meil mõtelda millelegi muule, mitte keskenduda ainult omaenda isikule. Keskendudes teistele, kaob vähehaaval ka üksindusetunne. Ja inimene leiab taas tagasi oma hea tuju ning rõõmsa meele.