Kas laste pärast tuleb kokku jääda?

foto : unsplash / Benjamin Manley   Kokkuhoidev ja armastav ...

foto : unsplash / Benjamin Manley

 

Kokkuhoidev ja armastav pere - see on kõigi unistus. Paljud suudavad elada õnnelikult kogu oma elu ja tähistavad täna oma kuldpulmi, teised aga seisavad tupikseisu ees ega tea, mida teha. Nad ei taha teha otsustavat sammu just oma laste pärast. Nad ei ole valmis oma peret lõhkuma. Ja siis nad elavadki edasi nii nagu enne ja ohverdavad iseennast. Ainult, et mõnikord võib selline ohverdus olla valusam, kui lahkuminek. 

Enne aga, kui üldse hakata mõtlema lahku minemise peale, tuleb aru saada, kuidas see asi üldse nii kaugele minna võis. 

Enne, kui kaks inimest lõid pere ja said lapsed, olid nad paarisuhtes. Nad olid paar. Mida see tähendab? See tähendab seda, et kaks inimest, kes ei teadvusta endale veel mitte midagi saavad kokku ja tunnevad end mõnda aega hästi koos olles. Kõige raskem paarisuhtes ilmselt ongi see, et selle jaoks puudub täielik ettevalmistus, me ei õpi koolis seda, kuidas pere luua ja lapsevanemaks saada. Ja kui laps sünnib, koondub kogu tähelepanu temale ja paarisuhe ununeb. Sellepärast ongi vaja välja selgitada, kas mitte paarisuhe ei ole see, mis kannatab selle all lihtsalt ja seejärel vaadata, kas jätkata ühist teed või mitte. 

 

 

Aga kui hoolimata kõikidest su pingutustest, ei ole võimalik enam kilde kokku kleepida ja pereteraapia ei andnud mingeid tulemusi, siis tuleb rääkida kõigepealt omavahel ja siis lastega sellest. 

Ära varja tõde laste eest

Paljud inimesed arvavad, et kui neil on lapsed, on kõige tähtsam elada lastele ja kasvatada nad suureks. Kui aga vanemate vaheline suhe on halb, kui vanematel on omavahelised suhteprobleemid aga nad otsustavad ikkagi kokku jääda, tähendab see seda, et lapsed peavad kogu aeg elama toksilises õhkkonnas ning pealt kuulma pidevaid vaidlusi ja kõike muud sellega kaasnevat. Niimoodi toimides annavad vanemad lastele väga negatiivse ja väära pildi paarisuhtest. 

Ja tänu vanemate valedele kannatab kõige rohkem laste vaimne tervis, nendel tekivad närviprobleemid kõige esimesena. Hilisõhtused tülitsemised samal ajal, kui laps on voodis või vaidlused autos lapse juuresolekul mõjuvad väga halvasti lapse närvisüsteemile. Tänu sellele ei näe laps enam oma vanemates seda, kes peaks teda kaitsma ja pakkuma turvatunnet. Laps hakkab sellisel puhul ise end kaitsma vanemate eest, näiteks õppima paremini selleks, et vanemad tema peale ei peaks pahandama. Ka hilisemas täiskasvanueas võib laps veel kannatada lapsepõlveajal nähtu ja läbielatu pärast, turvatunde puudumine jätab jälje kogu eluks. 

 

 

Kui vanemad lähevad lahku, ei lähe laps lahku vanematest

Ja selle tõttu tulebki lastega rääkida ikka ja jälle. Seda ei saa muidugi üldistada aga sageli on nii, et kui vanemad otsustavad oma suhte lõpetada ja kui laps näeb, et ta vanemad on õnnelikud, siis ta lihtsalt harjub loomulikult selle olukorraga. Kui aga vanemad ei lähe lahku ja laps näeb, et ta vanemad on närvilised ja ärritunud, võib ta tunda ennast süüdi arvates, et see on tema pärast nii. Ja sellepärast on tähtis öelda lapsele, et isegi kui vanemad lähevad lahku, ei lähe laps lahku oma vanematest. 

Kuidas lapsele rääkida lahku minemisest?

Alati ei ole seda lihtne teha. Tähtis on see, et vanemad teeksid seda koos, rahustaksid last, ütleksid talle, et nad teda armastavad ja selgitaksid, miks nad lahku lähevad. Et selle jaoks, et kõik oleksid õnnelikud, peavad vanemad lahku minema ja et nende suhe omavaheline suhe ei ole enam see, mis enne. 

Tähtis on ka lapsi rahustada ja öelda, et ema ja  isa jäävad alles. Nad lihtsalt ei ela enam koos. Ja isegi, kui lapsel on seda raske vastu võtta, mõjub see rahustavalt, et vanemad teda ikkagi edasi armastavad ja ei kao kuhugi.