Kärgpere rõõmud ja mured : appi, ma ei saa oma elukaaslase lastega läbi!

foto : unsplash / Patricia Prudente   Tavaliselt läheb e...

foto : unsplash / Patricia Prudente

 

Tavaliselt läheb elus nii, et kõigepealt kaks inimest kohtuvad ja õpivad teineteist tundma. Kui aga ühel neist on juba lapsed, siis on olukord keerulisem. Need lapsed on pidanud üle elama oma vanemate lahutuse ja lapsevanem peab õppima elama selle teadmisega, et ta suhe ei toiminud ühel või teisel põhjusel, uus kaaslane kõige selle sees peab ehitama oma isikliku suhte üles juba olemasoleva vundamendi peale. Neil kõigil on omad valud ja kannatused,  ehkki erineval moel. See on väga keeruline periood. 

Uus kaaslane tuleb sellisesse perre, mis juba toimib ja kus on omad reeglid paigas. Ta ei tunne veel neid lapsi päris hästi, kellest saab edaspidi tema igapäevase elu osa. Ja lapsed ei tunne teda. Ja kõige selle keskel on vaja veel üles ehitada oma suhe. See ei ole lihtne, sest kasuvanemaks olemist ei saa improviseerida üleöö. Keegi ei sünni kasuvanemaks, selleks saadakse. Väljaspool lastega aeg-ajalt kohtuda on üks asi, igapäevane kooselu on aga hoopis midagi muud. 

 

 

"Ma olin issi kaaslane, nüüd olen ma kasuema"

Just see igapäevane elu tekitaski probleeme Liina ja tema elukaaslase Toomase vahel, kellel oli eelnevast suhtest kaks last. 

"Toomas rääkis mulle kohe oma lastest ja esimene kohtumine nendega, paar nädalat peale seda, kui me olime tuttavaks saanud, läks väga hästi. Tegelikult saime me üldse Toomase lastega hästi läbi kuni selle hetkeni, kui me päriselt Toomasega kokku kolisime. Sellest hetkest ei olnud ma enam issi sõbranna vaid minust sai nende kasuema. See, kes tegi süüa kodus, kes lohutas, kes pani plaastri haava peale aga ka see, kelle sõna nad pidid edaspidi kuulama ja kes pidi karistama vajaduse korral.", meenutab Liina, kes on nüüd Toomasest lahku läinud.

Aega on vaja, et teineteist tundma õppida ja harjuda

Kui konfliktseid olukordi on olemas ja igapäevane elu võib teinekord olla keeruline, siis kõige tähtsam on vaadata asju laiema nurga alt vaadata. Rääkides sellest, et kärgperes on suhteprobleeme, siis tuleb rääkida mingist kindlast olukorrast, sest ka tavalises peres võib omavahelisi suhteprobleeme esineda. Teismeliseiga on näiteks väga keeruline aga sellepärast ei hakka keegi veel perekonda ja selle funktsioneerimist süüdistama, sest see on normaalne etapp. Kõike ei maksa ka omavahel ära segada, näiteks ühes olukorras kõiki teisi ja oma peret. Tähtis on sellisel puhul muuta vaatenurka. 

Kärgpere vajab palju rohkem aega. Aega selleks, et üksteist tundma õppida ja luua omavahelisi suhteid. Kindlasti ei tohiks sellega kiirustada, tähtis on arvesse võtta iga inimese aega ja rütmi. 

 

 

 

Mõnikord juhtub ka nii, et uus kaaslane arvab, et ta võib laste südamed läbi kingituste ära osta. Kingitusi võib küll teha aga tundeid ära osta ei ole võimalik. Ja see võib tegelikult lapses tekitada hoopis negatiivse tunde kingituste vastu. Selleks, et laps oleks valmis kingitusi vastu võtma, on tal vaja aega. Kui palju aega, seda ei tea keegi, sest keegi ei tea ju, kui palju laps kannatab oma elumuutuste pärast. Seda enam, et laps võib tunda oma seas lojaalsust teise vanema vastu või tunda end kõrvalejäetuna. Just sellepärast on vaja kinni pidada ajast, mida iga inimene vajab. Seda tehes on võimalik aidata lapsel normaalselt kasvada ja seda kärgpere ju tähendabki. Täiskasvanud inimesel on vastutus lapse ees, kui ta on juba kord lapse ellu tulnud. Me peame jagama lapse elu ning osalema tema kasvatuses. 

Aga iseenda vastu tuleb ka hea olla. Me elame liiga nõudlikus ja kergesti hukka mõistvas ühiskonnas. Sellest pildist tuleb välja saada oma perega koos olles. Laps mäletab seda minevikku, kus uut kaaslast ei olnud. Mälestus elust koos vanematega võib teha talle haiget. Näha oma isa või ema koos kellegi teisega võib talle teha haiget. Täiskasvanud inimene peab aga last juhtima ja aitama.

 

Igaüks peab leidma oma koha 

Üks kõige suurematest raskustest ilmselt on see, et igaüks leiaks oma koha. Uus kaaslane ei tohiks võtta aga teise vanema kohta ega teda asendada aga ta võtab endale koha, mis sarnaneb sellele. Ja laste jaoks jääb see natuke segaseks.

 

 

 

Helen, kelle elukaaslasel on kaks last, kes elavad koos nendega, mäletab veel, kuidas ta kasulapsed teda vastu võtsid alguses: "Väiksem poiss ütles mulle, et ma pidin olema kuri. Ta tõukas mind. Loomulikult kannatas ta oma südames ja tema sõnad ei olnud mõeldud otseselt minule vaid sellele inimesele, kes tema isaga nüüd koos elas. Aga minule tegi see väga palju haiget. Mul oli tõesti selline tunne, et ma olen paha võõrasema mingist muinasjutust. Nüüd tagantjärgi saan ma muidugi aru, et tegelikult ei võtnud me aega selleks, et lastega rääkida. "

Lastele tuleks selgeks teha kohe, et isegi, kui uus kaaslane elab edaspidi koos issi või emmega, ei asenda ta kindlasti teist vanemat. Et see teine ei kao kuhugi ja on ikka edasi emme või issi nende peres. Ja korrata nii palju, kui vaja. Selleks on vaja palju aega ja kannatust, ainult aja jooksul õpivad lapsed seda erinevust nägema ja mõistma. Aga selle jaoks on vaja pingutada ja ühe päevaga ei tee kindlasti midagi ära.

Kui olukord käest ära läheb, tuleks paluda abi

Hoolimata kõikide pingutustest, mõnikord lihtsalt ei piisa ja asjad võivad minna ikka väga keeruliseks sellises peres. Sellisel puhul tuleks paluda abi. Alguses see ei olegi nii kerge. Aga abi väljaspoolt (terapeut, sõber, lähedane) võib aidata paremini antud olukorda mõista ning olla kannatlikum ning empaatilisem.

See abi võib tulla mõnelt psühholoogilit otse loomulikult aga sama hästi ka mõnelt lähedaselt, kes muidugi ei oleks liiga toksiline. Vanavanematel on laste elus tähtis roll. Nemad võivad olla need inimesed, kes kuulaksid ära ja annaksid nõu. 

Lapse jaoks on alati raske leppida vanemate lahku minemisega ja veelgi rohkem vanema uue kaaslasega. Selline elu ei taga lapsele kindlustunnet ega turvalisust. Täiskasvanud inimesed võivad aga aidata lapsel kasvada nii hästi kui võimalik. Uus kaaslane ei asenda lapsevanemat aga võib luua väga hea ja lähedase suhte lapsega.