Elu on ilus ka peale 40ndaid eluaastaid

  foto : unsplash / Lili Kovac Paljude jaoks tundub 40-aasta...

 

foto : unsplash / Lili Kovac

Paljude jaoks tundub 40-aastaseks saamine hirmutav. Peamiselt puudutab see just naisi. Nagu hakkaks selles vanuses elu muutuma ja kaob olukorra üle kontroll. Nagu saaksime me vanaks üleöö. Tegelikult ei kao noorus veel 40-aastaselt kuhugi. Vastupidi. Me muutume enesekindlamaks, meil on elutarkust rohkem, mõned säästud ja elu alles algab. Lapsed on suureks saanud ja sõbrannad pole kuhugi kadunud. Keskeakriis on iganenud nähe. Tänapäeva 40-aastased jäävad veel kaua nooreks.

Meie päevil ei ole 22 viimane taks, sest igas vanuses naine võib end hästi tunda. Just nii  nagu Jennifer Lopez ja Eva Longoria. 40-aastaselt on elu sama täisväärtuslik ja tore, kui 20-aastaselt. Miks? 

 

 

Sest selles vanuses on juba elukogemust natuke kogunenud ja rääkides meestest me teame nii mõndagi. 20-aastased võiksid oma suu selles suhtes üldse kinni panna ja kuulata.

Keha jah muutub aga mis siis, me hoolitseme enda eest. Me teame, et sport võib kõike teha. Ja sellepärast aitab treenimine meil oma keha hoida just sellisena nagu me seda tahame. Spordi tegemine on hädavajalik selleks, et hoida oma kehakaalu ning jääda terveks. 

Me oleme hakanud tervislikumalt toituma, sest aastad on möödunud ja lõpuks ometi on tarkus pähe tulnud. Ja söögi tegemine on mõjus ajaviide. 

Lapsed on suureks saanud ja lõpuks ometi on aega iseenda peale mõtelda. Lapsed saavad hästi oma eluga hakkama ja selle tõttu on meil rohkem aega. Tore ju.

Me ei viitsi enam vaevata oma pead tühiste asjadega. 

 

 

Me oleme õppinud ennast hindama, väärtustama ja muutunud enesekindlamaks.

Me teeme palju arukamaid otsuseid. Sest me teame, mis meile sobib ja mis mitte. Mis on meile hea ja mis mitte. Eriti siis, kui see puudutab armastust, tööd või sõpru. Me teame, milliseid inimesi vältida selleks, et olla õnnelik. 

Ka sugulased on meid rahule jätnud ega kiusa enam pideva küsimisega, millal siis peenemat peret saab oodata jne. Nad on aru saanud, et me teeme nagunii seda, mida me tahame ja nagunii pole neil oma sõna kaasa öelda. 

Väikesed kortsukesed on meie sõbrad ja kaaslased, millega me oleme harjunud. 

Emaga on suhted paranenud ja me ei vaidle enam iga pisiasja pärast. Ja see on hindamatu.

Meie eakaaslased on sama vanad kui meie. Ja see on tore, et me pole ainukesed!