Järjejutt: Kelli, 17-aastane

    " Sind võlub tuledes linn,   On miljon võimalust siin, Minna teed, mis ei kuhugi viib ära ü...

 

 "Sind võlub tuledes linn,

 

On miljon võimalust siin,

Minna teed, mis ei kuhugi viib

ära ütle, et seiklus on see."

 

 

Kelly vaatas ennast peeglist ja ohkas. Miks ometi ei näe ta välja nagu paralleelklassi Birgit, kes oli nii ilus, et kõik tahtsid tema sõbrannad olla. Miks see on nii, et mõni inimene sünnib kohe ilusaks, teine peab tunde aega veetma, et natukenegi endale välimust anda? See on nii ebaõiglane ju, kas pole? 

 

Kelli vaatas oma natuke liiga lühikest seelikut. Ta ema ütles talle, et temal ei sobi nii lühikest seelikut kanda aga mida muud võis ta teha selleks, et natukenegi poiste tähelepanu endale võita? Jah, alates sellest ajast, kui ta sai 10-aastaseks, hakkas ta vaikselt prullakamaks minema. Talle meeldis söömine, see oli ainuke asi, mis teda rahustas. Mõnikord ostis ta koolist tulles terve purgi boršisuppi ja sõi kõik selle koju jõudes kohe ära. Või siis šerbetti! Miks on söömine see ainuke asi, mis aitab rahuneda ja ennast mõneks ajaks paremini tunda? 

 

 

 

 

Ometi on tal hoopis teine kujutluspilt ja ettekujutlus endast, kui see, mida ta peeglist näeb. Oma ideaalis on ta ilus ja sale, keda kõik poisid vaatavad ja tüdrukud kadestavad. Just sellepärast oli ta õppinud isegi suitsetama ja seda juba mitu aastat tagasi. Naabritüdruk õpetas oma kellegi kuuri taga. Talle endale tundus see hästi äge, vähemalt teeb ta midagi sellist nagu teised. Ta ei ole ju enam laps. 

Isegi suudlema oli ta juba õppinud. Ehkki mis suudluseks seda ikka võis nimetada: mingi tantsu saatel väänlemine ja ta ei saanud ise ka aru, mis toimub aga ta nii hirmsasti tahtis sellele kutile meeldida. Ta isegi arvas, et nüüd nad käivad, sest kuna nad elasid samas linnas, siis ta tundis ju seda kutti nägupidi ja teadis isegi tema nime. Aga mitte kunagi hiljem enam nende teed ei ristunud nii nagu praegu.

Aga ega see ei olnudki päris esimene kord, kui ta kedagi suudles. Tegelikult oli ju üks eelminegi kord midagi sarnast juba juhtunud aga siis oli ta tõesti noor. Ja see asi oli pigem vastik ja ebameeldiv. Ja ta ei lasknud asjal kaugemale minna. See oli ükskord klassiekskursiooni ajal, nad olid linna peale sõbrannaga läinud salaja ja ei tea kuidas kohtunud mingite vanemate poistega, kes nad enda juurde viisid. Kust võisid nemad teada, et see asi nii juhtub. Nad ju isegi ei teadnud, mis see on, sest keegi polnud neile nagu rääkinud sellistest asjadest veel. Õnneks said nad tulema õigel ajal.

 

 

 

 

Kelli polnud endaga üldse rahul. Aga ta ei lasknud kunagi end liiga kauaks morjendada sellest, mis peeglist vastu vaatas. Oma peas oli ta see tüdruk, kes ta olla tahtis, seega see, kes kõigile meeldib ja popp on. Lai leht, nagu mõni ta klassivend ütles. Tegelikult polnud see üldse tema soov ega tema moodi selline olla. Aga kõik tema kutid, kes talle meeldisid, käitusid nii ülbelt ja talle tundus, et tema peab ka selline olema, sest nii oli moes. 

Mõnikord õhtul teistega kultuurimaja ees istudes tõmbasid nad suitsu ja istusid nagu varesed poole ööni. Elu on nii tüütu. Kui sa pead kogu aeg midagi tegema ja kusagil olema, et olla selline nagu teised. Ja ometi tema, see Keijo, isegi ei vaata sinu poole. Räägitakse, et tal on hästi palju tüdrukuid juba olnud. Ta käib mingite poiste pundiga läbi ja nad peavad ennast hästi tähtsaks. Räägitakse, et nad isegi koguvad tüdrukuid. 

Kelli oleks andnud palju, et olla Keijo tüdruk. 

Mõnikord oli see elu tõesti raske ja keeruline. 

Järgneb...