Millised asjad kaotavad 40-aastaseks saades tähtsuse?

40. eluaastad on murranguline aeg, mille ajal me keskendume rohkem oma isiklikule õnnele ja lükkame vähemtähtsad asjad kõrvale. Sel...

40. eluaastad on murranguline aeg, mille ajal me keskendume rohkem oma isiklikule õnnele ja lükkame vähemtähtsad asjad kõrvale. Sellel ajal õpime me tõesti hindama seda, mis tegelikult loeb ja mis meid tõeliselt õnnelikuks teeb. Sest me oleme aru saanud, et elu möödub nii kiiresti ja me ei saa kaotatud aega nagunii tagasi, parem on nautida käesolevat hetke.

Foto : unsplash

Millised asjad kaotavad tähtsuse?

1. Soov teistele meeldida iga hinna eest kaob ära

Elukogemused on midagi õpetanud. Me oleme õppinud nii mõndagi inimsuhete vallast ja aru saanud, et teiste heakskiitu ja tunnustust pole mõtet oma isikliku õnne hinnaga taga ajada.

Me ei katsu enam meeldida neile inimestele, kellele me nagunii ei meeldi ja kui me ei tunne end kellegi seltskonnas hästi, siis jalutame me ilma ainsagi kahetsuseta südames minema. Ilma, et tekiks vajadust vabanduste või selgituste järele.

Sest me teame, mis meid õnnelikuks teeb ja ei raiska oma nii hinnalist aega nende peale, kes seda väärt ei ole.

2. Me ei taha taluda enam halbu suhteid

Sest me oleme mitu korda pidanud üle elama talumatuid olukordi. Me oleme pingutanud selle nimel, et päästa oma suhteid või projekte, mis lõpptulemusena polnud seda kõike väärt. Me oleme jäänud "sõpradeks" halbade ja omakasupüüdlike inimestega, kellega suhtlemine meile halba tegi.

Selliste suhete välja talumine, mis meile nagunii head ei tee, toob ainult stressi ja kibestumust. Ja keskikka jõudes pole sellel enam mõtet. Sellel kõigel on lõpp, nüüd on aeg teha iseendaga ja oma lähedastega rahu, nii professionaalel, kui isiklikul pinnal.

Keeruliste suhete asemele tulevad inimesed, kes toovad su ellu positiivsust ja headust ning kes tahavad sulle tõesti parimat.

3. Teiste kriitika muutub vähem oluliseks

On inimesi, kelle jaoks sa pole kunagi piisavalt hea, ükskõik, kui palju sa ka ei pinguta. See on ilmselt üks olulisemaid õppetunde, mida elu sulle õpetab. Keskikka jõudes hakkad sa vaatama kõigele teise pilguga, sa õpid üle olema tühjast ja mõttetust kriitikast, mõistes, et väga sageli väljendavad inimesed mitte sinu suhtes arvamust, vaid räägivad omaenda kibestunud hingest.

Me tunneme selleks ajaks oma väärtust ja ei hakka end kellegi pärast muutma. Täpselt nii nagu alati leidub neid, kes kritiseerivad, on ka neid, kes meid hindavad ja väärtustavad. Ja sellised inimesed on palju olulisemad, kui kõik negatiivsed kokku.

Milleks rikkuda oma päeva selle pärast, mida mõni kibestunud inimene ütles? Parem olla sellest üle.

4. Me ei naerata enam kõigile ega katsu kõigiga suheldes viisakust säilitada

Juba väikesest peale on meile viisakust ja häid kombeid õpetatud. Teoorias on see alati lihte aga praktikas natuke keerulisem.

Sellesse vanusesse jõudes oleme me õppinud, et emotsionaalne tervis ja hingerahu on kallimad kõigest. Me oleme teadlikud sellest, et elus tulebki ette ebameeldivaid olukordi aga et me ei pea kõikidele inimestele naeratama.

Me oleme tänulikud nende inimestega, kes meile head tahavad ja oleme nende vastu head.

5. Me ei ütle enam "jah" siis, kui me tahame "ei" öelda

Mitmel korral oma elu jooksul oleme me tundnud otsekui kohustust öelda jah, ehkki meil oli suur soov öelda ei - kas siis kellelegi meelehea tegemiseks või meeldimiseks. 40. eluaastates aga kõik, mis loeb, on oma isiklik hingerahu ja selle säilitamine. Mitte soov teistele meeldida ega nende tahet teha.

Selles vanuses ei hakka me alandama end ega tegema seda, mis läheb vastuollu meie põhimõtetega või lihtsalt sooviga. Me tunneme end piisavalt hästi sellisena nagu me oleme, et teha täpselt seda, mida me tahame.

Kõik see, mis võib kõigutada sinu emotsionaalset tahu, väärib ainult ühte ja ainust vastust: "Ma ei taha ja ei saa!"

Nii, et kokkuvõttes on see kõik üsna köidikutest vabastav.