"Meil ei olnud enam midagi ühist." - kui lahutus tuleb kõne alla peale 50-aastast kooselu

  foto : unsplash / Sven Mieke Vanasti ei tulnud kõne allagi...

 

foto : unsplash / Sven Mieke

Vanasti ei tulnud kõne allagi see, et minnakse lihtsalt niisama lahku. Või siis peale pikka abielu, kui koos on elatud 50, 60 või isegi 70 aastat. Tänaseks päevaks on asjad muutunud.

 

Räägib 58-aastane Agnes: " Meie saime mehega kokku ülikoolis juba. Ta meeldis mulle ja eks see oli vastastikune tunne. Ja nii me siis abiellusime, sündisid lapsed, kõik läks hästi. Elu oli rahulik, millestki puudust küll ei olnud. Mingeid suuremaid probleeme küll ei olnud. Nii ta läks. Kui viimane laps edasi õppima läks ja kodust välja kolis, alles siis ma hakkasin mõtlema, et kas ma ikka olen oma eluga rahul? Et kas ma olen õnnelik? Mingi tunne oli kogu aeg, et midagi on nagu valesti. Ma tahtsin oma ellu vaheldust, tahtsin reisima minna, ma ei ole üldse selline inimene, kes tahab lihtsalt kodus istuda. Tema oli minu vastand, ta ainul telekat vaatakski, oma iseloomult on ta alati olnud selline tõsine, tahab, et kõik oleks alati korras. Alguses mulle see isegi meeldis tema juures. 

 

See tagas mingi turvatunde. Aga mingil hetkel hakkas see ärritama. Mul oli tunne, et minu elus ei juhtunud enam midagi. Mul ei olnud korraga selle inimesega enam midagi ühist. Kõik meie jutuajamised keerlesid ümber kodu, aia ja laste. Ja selle, mida telekast näidatakse. Me ei teinud enam mitte midagi koos. Isegi, kui ma üritasin millestki rääkida või võtsin mõne jututeema üles, ei tulnud sellest midagi välja. Siis ma saingi aru, et meie vahel on kõik läbi saanud. 2018. aasta detsembris pakkisingi ma oma kotid. Ma ei suutnud enam kauem niisugust elu elada. Ma tundsin nii suurt masendust, ma olin kõik kaotanud ja tahtsin lihtsalt iseennast päästa. Ma muutsin oma soengut, otsisin oma vanad sõbrannad üles, hakkasin zumbaga tegelema ja tegin konto tutvumisportaali. Tänasel päeval kahetsen ma ainult ühte, et ma ei läinud varem minema."

 

Mari, 74-aastane : "Nii kaua, kui ma tagasi nüüd mõtlen, ei ole me kunagi Peetriga milleski ühel nõul olnud. Oli see siis tapeedi valimine või siis mõni muu asi. Ja eks ta aastatega läks veelgi hullemaks, lõpuks ei saanud temaga üldse enam rahulikult suhelda, ta leidis ikka, et kõik on valesti. Eks see tema oligi, kes esimesena tuli selle jutuga lagedale, et võiks proovida eraldi elada. Ega nii vanad inimesed mõtle selliste asjade peale kunagi, kui ikka nii kaua on koos elatud, siis naljalt enam lahku ei minda. Mul oli sellest raske aru saada alguses, ma ikka tegin talle tükk aega etteheiteid. Aga nüüd me elamegi lahus ja helistame ikka iga päev. Ta on nüüd hoopis teistsugune ja ega me ilma teineteiseta vist elada suuda."