Ü hel õhtul istusin ma kamina ees ja tegelesin oma kirjatööga, kui järsku lahtise rõdu ukse vahelt piilus kaks säravat silm...
Ühel õhtul istusin ma
kamina ees ja tegelesin oma kirjatööga, kui järsku lahtise rõdu ukse vahelt
piilus kaks säravat silma.
Istusin liikumatult. Kartsin, et need silmad kohe kohe panevad
jooksu.
Möödus ehk tunnike, enne kui ta püsti tõusis ja ära läks.
Nägin, et see oli kassike. Küllap on mõne naabri oma, mõtlesin ma, või on
tal kõht tühi. Igaks juhuks panin rõdu ukse taha tassikese piimaga ja
tükike liha. Hommikuks olid need kadunud. Täitsin nõud uuesti, sööjat ennast
aga ei õnnestunud mul näha.
Tegelesin jälle oama tööga, kui nägin
uksel juba tuttavaid säravaid silmi. Nüüd oli ta natuke lähemale tulnud -
päris uksepaku peal pikutas. Ta vaatas pingsalt kaminatuld ja olles samas
koguaeg hüppevalmis minema jooksma. Sooja saanud kadus ta öösse.
Sellest päevast peale külastas mind kassike igal õhtul. Tuli,
soojendas ennast ja läks jälle tuldud teed. Kõik need õhtud me ainult
jälgisime teineteist, ta ei usaldanud inimesi, ehk olid tal kurvad kogemused
nendest.
Suvest sai sügis ja õues puhusid külmad tuuled.
Kassikest aga ei olnud ma juba mitu nädalat näinud. Ainult toidu järgi sain
aru, et ta ei ole mind ära unustanud. Nii soe tunne käis südamest läbi.
Ühel
õhtul olid aga need säravad silmad rõdu ukse taga.
Läksin läbi
avatud ukse, uskumatu, aga kassike tuli tuppa ja lubas mul enda järel ukse
sulgeda.
Siis nägin ma, et ta suus rippus mingi tombuke.
Ta
läks kamina juurde, pani tombukese maha ja hakkas teda hoolega pesema,
minust välja tegemata. Ta aina lakkus ja nii kõvasti nurrus kui üldse üks
kass seda teha suudab... see oli imeline.
Sel ööl magasid nad
kamina ees kahekesi.
Hommikul äratas mind hale kassilapse näugumine, läksin vaatama
mis lahti.
Kassilaps näugus ja lakkus ema silmi.
Kassiema
aga oli surnud.
Tuli välja, et kassiema teadis, et ta on väga
haige. Sellepärast käis ta läbi palju uksetaguseid, et leida oma lapsele soe
ja turvaline kodu.
Viimasel koosveedetud õhtul jagas kassiema oma
lapsele, eluks vajalikke õpetusi, oma kõlava nurrumisega.
Sellist
nurrumist võib inimene üks kord elus kuulda ja isegi seda pole kõigile
antud.
Kassiema puhkab sirelipõõsa all viimses puhkepaigas, olles
täitnud oma missiooni.
Kassilapsed sai aga tubli, väga puhas ja
väga tark kassitüdruk, kes elab praegugi samas kodus, sama perenaise
juures.
Tema lemmikkoht on kamina ees, padja peal, kus ta jälgib
oma suurte säravae silmadega tuleleeke.
Just nagu ta emagi.
Vaata
hoolega, ega sinu ukse taga ei ole järsku kahte suurt säravat silma!
Kommentaare ei ole