Kuidas ma selle teadmisega elan, et me enam kunagi kokku ei saa

  Ü kskord jõuab kätte see hetk, kus sa pead endale selgeks tegema ja sellega leppima, et see inimene, keda sa nii väga armastad, ei s...

 

Ükskord jõuab kätte see hetk, kus sa pead endale selgeks tegema ja sellega leppima, et see inimene, keda sa nii väga armastad, ei saa iialgi sinu omaks. See muurab südame. See on teeb palju haiget. Aga see on tõde, millega paljud inimesed peavad paratamatult leppima. Nii ka mina.

Ma pean elama selle teadmisega, et me enam mitte iialgi kokku ei saa. Mitte iialgi. Ei täna. Ega homme. Mitte kunagi. Meie teed ei ühti enam. Ja isegi, kui ma üritaks endale valetada, südamepõhjas tean ma seda juba ammu.

Mina ei ole halb inimene. Sina ka mitte. Me ei olnud lihtsalt määratud kokku jääma. Isegi, kui ma seda kogu oma südamest soovisin. Seda ei juhtu mitte kunagi.





Ma olen endalt tihti küsinud, mis minust oleks saanud, kui ma sind poleks kohanud. Võib-olla oleks mu väike süda jäänudki teadmatusse sellest, mis on armastus? Võib-olla poleks ma tundnud iga oma keharakuga armastust sinu vastu? Mu maailm oleks kahtlemata teistsugune. Aga selle asemel tulid sina ja mitte miski pole enam nii, nagu enne. Kogu mu maailm varises kokku. Mitte kunagi, kuuled, mitte iialgi ei saa ma enam midagi teha, et kõik oleks nii nagu enne.

See murrab mu südame see teadmine, et sina ei ole enam minu kõrval. Et sa mind enam kunagi ei kallista. Ei suudle. Ja et sa isegi ei mõtle enam minu peale. See teadmine teeb niipalju haiget, et kõik need aastad, mis meil ees on, käime me erinevat rada.

Meie hinged ei saa kunagi kokku. Meie südamed ei olnud määratud kokku jääma. Me ei ehita üles ühist tulevikku.





Isegi, kui ma selle kõigega lepin, ei tähenda see, et ma sind ei armastaks. Tea siis, et ma kannan sind oma elupäevade lõpuni oma südames. Sest ma lihtsalt ei saa teistmoodi.

Tihti mõtlen ma sinu peale. Ma tahaksin sulle helistada, et teada saada, kuidas sul läheb. Aga ma ei tee seda. Ma ei tee seda, sest me ei ole enam koos. Ja kui ma sulle helistaksin, tuletaksin ma sulle su minevikku meelde. Sina aga tahad seda ju unustada, eks ole ju?

Ma loodan kogu oma südamest, et ühel päeval kohtad sa kedagi, kes sind armastab samapalju, kui mina sind armastan. Et sa oleksid õnnelik.

Nii ma elangi selle teadmisega, et me oleme igaveseks lahus. Ja mitte kunagi enam minu juurde tagasi tulla ei taha.

Ma lasen sul vastu oma tahtmist minna... Hüvasti, kallis!

Isegi, kui see teeb mulle palju haiget.

Ma ei unusta sind mitte kunagi.