Kui teadmatus kritiseerib, siis intelligentsus naerab

  Foto : unsplash / Hello I/m Nik Paljud inimesed eelistavad...

 

Foto : unsplash / Hello I/m Nik

Paljud inimesed eelistavad oma hingerahu ja eneseväärikuse säilitamise huvides mitte kriitikast välja teha. Nad ei tee seda argumentide või julguse puudusest vaid selleks, et mitte ignorantsusega kaasa minna. 

Kõik teavad, kui raske on säilitada rahu ja külma närvi kriitika ees. Uuringute järgi tunneb end kriitika poolt isiklikult puudutuna lausa 70% inimestest. 20% reageerivad tuliselt kriitikale. 10% ainult mõtlevad järele ja otsustavad mitte reageerida, kui kriitika on põhjustanud tavaline ignorantsus. 

Üks põhjustest, miks meil on nii raske kriitikaga leppida, on see, et meil kõigil on vajadus tunda end teiste poolt aksepteerituna. Üks etteheide viib enesehinnangu tasakaalust välja, mida uhkus üleval hoiab. Kui kriitika baseerub aga kõige suuremal teadmatusel ja ignorantsusel, siis pole vajadust rikkuda sellepärast oma meelerahu. 

Me peame mõistma, et on debatte, mida pole mõtet pidada. Kui nagunii kedagi ei huvita sinu arvamus ja vaatenurk, kui silmaring on liiga kitsas selleks, et näha laiemalt, on parem olla vait ja lasta lihtsalt minna.

 

 

Ignorantsus on sallimatuse seeme

Alustame kõigepealt sellest, kellele me viitame, rääkides ignorantsusest. Me ei räägi siinkohal hariduse ega teadmiste puudumisest. Ignorantsus on see, milles puudub lähedus, empaatia ja tundlikus. Mis ei võimalda panna end teise inimese asemele. Mis mõistab hukka teiste väärtushinnanguid ning mis on täis põlgust ja viha.

Kõige suurem ignorantsuse tipp on see, kui me heidame kõrvale midagi, millest me mitte midagi ei tea. Võttes arvesse, et meil puuduvad teadmised ja vajalik info, eelistame me kulutada oma pingutusi selleks, et mitte midagi teha, selle asemel, et vajalik info leida. Kõik need hoiakud viitavad sallimatusele, tolerantsuse ja elementaarse viisakuse puudumisele - ja sellega oleme me kõik ühel või teisel hetkel oma elus kokku puutunud. 

Kõige keerulisem selles loos on see, et mõnikord puutume me kokku ignorantsusega oma lähikondlaste seas. Isade, emade ja pereliikmete seas, kes kritiseerivad ilma vajalike teadmisteta, ilma isegi huvi tundmata, millised on teiste tegelikud huvid, vajadused ja soovid. Sellisel puhul teeb ignorantsus haiget, kriitika haavab ja mõjub solvavalt. 

Aja möödudes haavad küll paranevad, me kasvame ja näeme, et mõned inimesed ei muutu. On inimesi, kes ei taha muutuda. Sellisel puhul on vaja leppida sellega iseenda hingerahu huvides. Ja olla parem vait ning hoiduda edaspidi eemale. 

 

 

Alati ei ole võimalik mitte vastata solvangute ja põlguse puhul. Mõnikord peab reageerima selleks, et enda väärikust kaitsta. Mõnikord tuleb hääletooni tõsta, et panna paika oma piirid.

Seda tuleb teha, kui sul on tegemist manipulaatoritega. Kui kriitika ületab austuse piirid ning viha ja ärrituvus räägivad iseenda eest, tuleb tegutseda. Sellisel puhul tuleb selgelt mõista anda, et sa ei luba tal edaspidi selliste sõnadega endast rääkida. 

Solvajaid on ka teist sorti. Neid, kes teevad seda avalikkuse ees, sest see on võimalus näidata välja oma võimu. Ära unusta, et sa ei saa võita solvajat teda solvates, tema peale karjudes või kasutades vägivalda. Temaga tuleb rääkida rahulikult ja kategooriliselt, vaadates talle silma ning kaotamata enesekindlust. Kui tema käitumine ei muutu, tuleb talle mõista anda, et see, mida ta teeb või ütleb, ei puuduta sind ja et tema arvamus ei mõjuta sinu elu.

Ignorantsus on nagu umbrohi, mida leidub kõikjal. Mõtle sellele järgmine kord. Mõnikord pole see väärt, et lasta oma hingerahu häirida.