Tühja pesa sündroom: kui lapsed kodust lahkuvad

Foto : unsplash / Artem Maltsev      Ja ongi see aeg kätte...

Foto : unsplash / Artem Maltsev

 

 

 Ja ongi see aeg kätte jõudnud, kui noor inimene oma kodust lahkub ja alustab oma elu. Paljude lapsevanemate jaoks tekitab see sündmus valusat kaotustunnet, teiste jaoks on vabastav, sest toob kaasa võimaluse lõpuks elada iseendale. Selline muudatus toob paraku kaasa uued harjumused, uue suhte, uue elu. 

Üks 52-aastane ema, kes elas seni oma tütrega üksi, tunneb senini kurgus klompi, möödudes ukse eest. Septembri alguses läks ta tütar edasi õppima ja sellest alates on väike korter muutunud lihtsalt väljakannatamatult vaikseks. Sama väljakannatamatuks, kui ema südames olev kurbus. See kurbus tundub mõnikord ebareaalne. Ümberringi olev vaikus; asjad, mis andsid märku tütre kohaolekust ja mis on nüüd kadunud, igatsus tütre järele... 

Kõik lapsevanemad teavad, et varem või hiljem lendavad nende lapsed oma tiibade jõul pesast välja aga päriselt valmis pole selleks vist keegi. See tuleb alati ootamatult ja teeb haiget. Sellest hetkest ei ole kodu enam koht, kus kõlas laste naer, kus veedeti lõbusat aega, kus mängiti seltskonnamänge, kus räägiti oma muredest ja rõõmudest... Korraga on igapäevasest elust kadunud see inimene, kellega sa olid aastate jooksul harjunud ja kes oli osa sinu elust.

 

 

 

 

See muutus nõuab väga tugevat emotsionaalset pingutust, et seda võiks võrrelda leinaga. Sest ehkki me teame, et lapsed kasvavad suureks ja hakkavad oma elu elama, on see sama valus, kui lähedase inimese kaotus. Ühe korraga pead sa harjuma sellega, et üks osa sinu olemusest ja sinu elust, millega sa aastakümnete jooksul ära harjusid, ei ole enam sinu oma. 

Paljude vanemate jaoks on lapse lahkumine kodust väga valus, pannes teda vastu seisma tugevate tunnetega, mille üle tal sageli jõudu ega võimu pole. Ja see emotsionaalne šokk ei puuduta mitte ainult emasid, vaid ka paljude isade jaoks on see väga raske.

Üksikvanemate peres on lapse ja vanema vahel sageli väga tugev side loodud, mida on eriti raske ja valus lahti sõlmida. On selliseid peresid, kus laps ja vanem on muutunud nii lähedaseks, et lapse lahkumine võib avada vanu haavu ning esile kutsuda tõelise depressiooni.

 

 

 

 

 

Laste kodust lahkumisega seotud valu on seda suurem, et sageli algavad esimesed menopausiga seotud muutused nende kehas märku andma. Emaduse periood hakkab vähehaaval sulguma ja see mõjutab samuti tugeval määral omakorda naise identiteeti. 

Paljud sellised emad, kes on omaenda soovid ja karjääri lükanud vahepealsetel aastatel tahaplaanile, jättes selle teisele kohale, leiavad end nüüd mõttelt : "Kas see ongi nüüd õnneliku elu lõpp? Kuidas ja millega täita oma ülejäänud elu? " 

Kuna laps enam koduseinte vahel ei ela, tuleb leppida piltide ja videotega: whatsapp'i ja skype vestlused muutuvad igapäevasteks. Õnneks aitavad need vahendid tekitada tunde, nagu oleksid lapsed veel siin ja seega ära hoida paaride omavahel tekkivaid küsimusi. Sest peale aastakümneid kestnud lapsevanema rolli, tuleb vanematel taas elada paarina nagu suhte alguses. Ja kahjuks selle tõttu lõppevad paljud suhted just selles perioodis lahutusega, sest paljud paarid avastavad, et peale laste ei olnud neil juba ammu midagi ühist.

 

 

 

 

Aga õnneks ei jää tühja pesa sündroom kestma. Kas üksi või kahekesi siis, hakkavad need emotsionaalsed lained tasapisi kaduma. See võib võtta mõne päeva, nädala või isegi kuu aega aga see aeg tuleb, kui sa olukorraga lepid. Siis hakkad sa mõistma alles, kuidas oma õnne leida ja muuta oma elu rõõmsamaks. Uued harjumused tekivad vähehaaval. Miks mitte minna seni koolitustele, õppida midagi uut, käia reisimas. Tegeleda millegagi, mis aitab igatsusest üle saada. Ja kui see hetk on kätte jõudnud, elab vanem ainult iseendale ning õpib seda hindama. Üksindust ei tohi võtta, kui läbikukkumist, vaid kui head võimalust millegi jaoks. 

Tegelikult ei tohiks noore inimese iseseisvumist võtta, kui lahku minekut vaid kui tema õigesse sadamasse jõudmist. 

See, kui su lapsed ei ela enam sinuga sama katuse all, aitab sul neid näha läbi teise pilgu. Luua nendega teistsugune suhe, kus on vähem reegleid ja nõudmisi. Kus ollakse rohkem teineteisega võrdsel pinnal, täiskasvanute vahel. Selle asemel, et iga hinna eest oma last muuta ja soovida, et ta sarnaneks sinu ootustele, annad sa talle vabaduse saada selleks, kes ta olla tahab. 

Tavaliselt esimeste hetkede vahemaa ja kaugus muudavad vanema-lapse suhte palju lähedasemaks ja tugevamaks, palju rikkalikumaks ja mitmekülgsemaks. Kui vanem läheb mõneks päevaks oma täiskasvanud lapse juurde, on ta edaspidi külaline, kes leiab end vastamisi emotsionaalselt ja rahaliselt sõltumatu noorega, kes on võimeline oma elu juhtima. Ja see on ilus. Ja see omakorda tähendab, et sa oled väga hea lapsevanem, kes on suutnud tagada lapsele vajalikku turvatunnet elus, mida ta vajab.