Mida teha, kui laste isa ei ole su elu armastus...

Ma ei tea ise ka, kuidas neid tundeid õieti kirja panna. Täiesti kahevahel olek. Aga on mingi sisemine hääl, mis aeg-ajalt ütleb, et ...

Ma ei tea ise ka, kuidas neid tundeid õieti kirja panna. Täiesti kahevahel olek. Aga on mingi sisemine hääl, mis aeg-ajalt ütleb, et see ei peaks kõik nii olema ja et see mees ei ole see õige, keda sa vajad. Et ta pole su elu armastus. Ja see teeb haiget. Ja sa ei saa sinna midagi parata, sest iga päev, mis möödub, toob taas uue meeldetuletuse, et ei, sa ei kujuta seda endale ette ja et see ei ole lihtsalt mööduv. Ma ei taha enam seda sisemist häält kuula, see on egoistlik, julm ja vale. Ma ju ei saa kõike lihtsalt niisama heast peast ära lõhkuda, lihtsalt sellepärast, et minu enda õnn on mulle tähtsam.

Foto : unsplash

 

Aga see mees on mu laste isa. Ta on väga hea isa lastele. Ja ta on hea inimene. Hea südamega. Ta pole väärt seda, et ma talle haiget teeksin. Aga ta pole minu elu armastus. Mida ma küll tegema peaksin... Kõigele lõpu tegema? Rääkima temaga? Tunnistama talle seda, mida ma tunnen? 

Ma ei saa, ma ei ole selleks võimeline. Minu lapsed on minu jaoks kõige tähtsamad. Ma ei taha neile haiget teha, lõhkudes nende pere ära ja võttes neilt ära isa, keda nad armastavad.

Ja ma ei saaks ilmselt ka üksi hakkama, see oleks liiga raske.

 

 

 

 

Mulle meeldib muidu mu elu. Mu kodu, mu sõbrad ja töö, mida ma teen. Aga ma ei armasta enam oma meest. Argpüks olen. Ma ei suuda talle sellest rääkida. Ma ei taha ju kõike ära lõhkuda.

Ja nii ma siis ootan. Ootan, et mingi ime tuleb, ühel ilusal päeval. Ma katsun mõtelda sellele, mis temas head on. Ma ei vihka ju teda. Ta näeb hea välja. Ma mõtlen ka nendele mõnusatele hetkedele, kui me kõik koos oleme kodus. Kui ta lastega mängib. Mulle meeldib see. Ma ei taha, et see lõppeks.

Aga ma ei tunne end temaga koos naisena. Ma vajan kedagi, kes paneks mind end naisena tundma. Kelle puudutusi ma tahaksin ja kelle järgi mul igatsus tekiks. Ma tahaks kedagi, kellele ma saaksin toetuda, kui maailm su ümber kokku variseb. Kedagi, kes oleks nagu hingesugulane ja mõistaks paremini seda, mida ma soovin. Ma tahan rääkida tundide kaupa, jagada mõtteid, tahan ühiseid huvisid ja tulevikuplaane. Ma tahan oma meest imetleda ja armastada. 

 

 

 

 

Minu mees seda kõike mulle aga ei võimalda. Ma ei saa temalt seda, mille järele mu süda igatseb. Ma tunnen end tema seltsis halvasti palju rohkem, kui hästi. Kõik meie jututeemad keerlevad ümber töö, poe, kodu ja laste. Ja ongi kõik. Meie elus ei toimu midagi. Ta on muutunud minu jaoks koormaks, mis takistab mul õnnelik olla.

Aga ta on mu laste isa. Ja tagab mulle siiski teatud turvatunde. Me oleme pere. Ja pere on tähtsam, kui ühe naise unistused ja soovid. 

Sellepärast ma ootan. Mida? Seda ei tea ma isegi.

Aga ühte tean ma küll, et ma olen kas argpüks või võitleja aga ma olen naine, kes unustab iseenda õnne oma laste nimel.