Ma olen see teine naine ja sinu mehe armastamine teeb mulle ka haiget

Kas sa tead, et ma ikka veel loodan oma südames, et ta su maha jätab... Mina armastan teda ja tema armastab mind. Ma ...

Kas sa tead, et ma ikka veel loodan oma südames, et ta su maha jätab...

Mina armastan teda ja tema armastab mind.

Ma tean, et ma olen sinu ees süüdi ja mul on sellest kahju.

Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma teda armastan.

Oma südant ei saa ju käskida.

Ma ei ole kunagi varem tundnud seda, mida ma tema vastu tunnen. Me oleks nagu loodud kokku. Mõnikord on mul tunne, et kogu oma elu olen ma elanud just tema pärast.

Me saame nii hästi omavahel läbi. Meie vahel on midagi, seda on tunda. Meil on niipalju omavahel öelda.

Ma tunnen teda paremini, kui iseennast. Ma tean, mis talle meeldib ja mis talle ei meeldi. Me ei ole kaks erinevat inimest, vaid üks: üks süda ja üks hing.

Aga siis see sõrmus tema sõrmes. Ja teadmine, et tal on kusagil kodu, kus teda oodatakse ja seaduslik naine. Ja mina olen kõigest ... Kes ma siis õieti olen? Perelõhkuja?

Aga ma ju ei teadnud, et ta ei tahagi sind maha jätta ja et sa midagi tema jaoks veel tähendad. Alguses ütles ta, et kõik on teie vahel läbi, te magate juba ammu erinevates tubades ja elate koos ainult laste pärast. Ja ma pean leppima sellega, et ma näen sind ainult nädala sees ja et sa alati mulle helistada ei saa.

 

 

 

Võib arvata, et peale kolme aastat olen ma sellest väsinud.

Tegelikult loodan ma ikka veel, et mingi ime juhtub.

Ma tahan olla sinu naine, mitte see, kellest keegi teada ei tohi.

Ma tean, et ma ise olen süüdi, et lasin asjadel nii kaugele minna. See, et ma praegu kannatan, on ainult mu enda süü.

Nüüd on aga nii, et temal on vaja mind ja minul teda. Ma ei kujuta enam oma elu ilma temata ette. Ma näen tema pilgust, et ta mind armastab.

Aga ma kardan, et ühel päeval saabub sellele lõpp.

Ta on vaikselt mulle maininud, et ta naine midagi kahtlustab. Ja kodurahu huvides peab ta sellele loole lõpu panema. Ma ei julgenud küsida, mis siis minust saab...

Ma olen armukade, ma olen vihane, ma olen armunud ja mul on valus.

 

 

 

Ma ei taha olla teine aga mul ei ole valikut. Võib-olla andis su mees mulle liiga palju lootusi alguses, võib-olla on tegemist minu enese elava kujutlusvõimega. Ta ütles, et ühel päeval saab minust tema naine ja ta jätab su maha. Sest nagunii ju teie vahel midagi ei ole. Ma uskusin teda.

Aga midagi ei muutunud. Ma sain ainult aja jooksul rohkem sinu kohta teada. Kui halb iseloom sul on, kui raske on sinuga koos elada, kuidas sa kodus midagi ei tee, kui halb naine sa oled. Ta rääkis mulle ka teie lastest. Kelle pärast ta sinuga veel on.

Ta ütles, et ei taha mulle haiget teha. Et ta ei taha, et ma nutan. Aga ta ei teinud midagi, et seda olukorda parandada.

Ma kardan, et varsti tuleb lõpp meie loole. Ja ta jätab minu maha. Mitte sinu. Seda pole ta algusest peale kavatsenud. Minuga aga teadis ta kohe, et ta minuga ei jää.

Sest me ei saa lõputult seda varjata.

Ta peab valima.

Aga ma tean, et ta valib sinu.