Kiri sulle, keda ma pidasin oma elu armastuseks

Ilmselt on tõelise armastuse leidmine üks ilusamaid asju, mis elus juhtuda võib. Aga kas elus läheb nii, et kõik on nagu muinasjutus ...

Ilmselt on tõelise armastuse leidmine üks ilusamaid asju, mis elus juhtuda võib. Aga kas elus läheb nii, et kõik on nagu muinasjutus ja kui sa oled oma suure armastuse leidnud, elate te õnnelikult kuni surm teid lahutab? Kahjuks sageli see nii ei ole.

Võib-olla peitub iga uue kohtumise taga oma põhjus. Võib-olla on igal inimesel sulle midagi õpetada? Ja kui nende töö on tehtud, siis nad taanduvad ja lahkuvad su elust? Võib-olla oli selle inimese osa sind raputada, su silmad avada, näidata su nõrku ja tugevaid kohti, õpetada sind olema vähem teistest sõltuv, murda su süda selleks, et sind meeleheitele lükata ja et sa leiaksid julguse ise oma elu muuta.

Ma armusin sinusse kohe. See oli nii ilus. Ma ei oskagi öelda täpselt, millal see kõik alguse sai. Aga ma mäletan su pilku, kui me kohtusime esimest korda. Ja ma mäletan, kuidas ma nutsin, kui ma aru sain, et see kõik on läbi... Lõplikult läbi...

 

 

Ma avasin sulle oma südame, oma hinge - kõik! Ma olin sinu oma. Me ei olnud lihtsalt koos. Me olime üks. Me elasime koos. Nagu lapsed, kes avastavad maailma. Sinuga koos avastasin ma, kui ilus on elu ja maailm, kus me elame. Sa muutsid mu elu.

Aga samas oli kõik nii keeruline. Ja me ise muutsime kõik ainult veelgi keerulisemaks. Isegi pisiasju.

Me vaidlesime mitte millegi pärast. Meil oli palju raskeid aegu. Ma võisin olla sinu peale vihane aga armastada sind ikka veel nii meeletult. Ma vajasin sind. Ma armastasin sind tõesti. Mulle meeldis olla sinu oma. Ja sina olid minu oma.

Ma pühkisin su pisaraid, kui sa mulle oma elust rääkisid. Mulle meeldis sind kuulata. Mulle meeldis, et sa rääkisid mulle oma rasketest aegadest. Ma hoidsin sind enda vastas ja lohutasin sind. Ma teadsin, et see läheb mööda ja homme oled sa jälle selline nagu sa ennast teistele alati oled näidanud: lõbus ja naerusuine. Ma armastasin sind nii väga.

 

 

Me ei olnud alati ühel arvamusel. Ma tunnistan, et mul ei ole kerge iseloom. Ma ei olnud sinuga alati nõus. Aga ma tahtsin nii väga, et sa edu saavutaksid ja julgeksid elada. Ma unistasin meie mõlema eest. Ma tahtsin, et teised sind hindaksid ja sa saaksid oma töö eest väärilise tasu. Võib-olla olin ma liiga nõudlik, kes teab...? Aga ma ju uskusin, et sa väärid parimat.

Meie armastus ei kestnud kaua. Ma ise ka ei tea miks. Ma arvan, et sa lihtsalt ei olnud valmis. Su minevik, kõik see, mida sa läbi pidid elama - kõige sellepärast eemaldusid sa minust lõpuks. Meie vahel oli tõesti armastus aga sina ei olnud valmis. Ja mul oli sellega väga raske leppida.

Aga ma sain aru, et ma pean laskma sul minna. Sest ainult sina võisid kõike muuta. Ma ei saanud sind selleks sundida. Mitte keegi ei oleks saanud.

Aga ma tahan sind ikkagi tänada. Mingil ajal ma uskusin, et ma ei suuda ilma sinuta elada. Aga näed, aastad on läinud ja ma elan. Ma mõtlen ikka veel sulle.

Ma uskusin, et sa oled mu elu armastus. Aga kõik läks teisiti.

Ma armastan sind ikka veel.