Lemmiku surm võib olla sama valus, kui väga lähedase inimese kaotus

Kui sul on olnud koer, kes on olnud sulle kallis, siis sa tead, kui valus oli tema kaotus. Sest sinu jao...

Kui sul on olnud koer, kes on olnud sulle kallis, siis sa tead, kui valus oli tema kaotus. Sest sinu jaoks ei olnud ta lihtsalt lemmikloom, ta oli osa sinu perest, sinu pereliige. Sul oli temaga eriline suhe, ta oli sinu parim sõber ja kaaslane. Tema kaotus oli sulle ränk ja valus üleelamine, millest sa võib-olla ikka veel pole üle saanud.

Koera surm toob enesega kaasa leina, mille sa paratamatult pead läbima, et oma eluga edasi minna. Pole küsimustki uue koera võtmisest, sest sinu koera, keda sa armastasid ja oma südames kandsid, kes jagas su elu - ju enam ei ole! Hullemaks muudab asja veel see, et teised ei saa sinust aru, inimesed ju arvavad, et oh, mis seal ikka - ta oli ju kõigest koer, mitte inimene. Oma leina teiste eest varjamine - mis saab hullem olla?

Ometi sageli ja väga tihti on koera surm palju valusam, kui mõne lähedase kaotus.

Sest te mõistsite teineteist ilma sõnadeta

Sinu ja su koera vaheline suhe ei erinenudki palju sellest, mis sul teiste inimestega on, sest su aju tõlgendas seda sidet, mis teie vahel oli, täpselt samamoodi. Teiste sõnadega, meie keha toodab täpselt samu hormoone koertega sõprussuhet luues, kui teiste inimestegagi. Ja juba sellepärast muutub koer ruttu lähedaseks pereliikmeks. Täpselt samad keemilised protsessid leiavad aset kui siis, kui sa räägid mõne pereliikmega. Kui su koer sureb, jääb su südamesse tühi koht, mida keegi täita ei saa.


Lein

Kaotades oma lemmiku ei saa sa oma leina nii välja elada nagu see oleks mõne inimese surma järel. Kui sureb lähedane inimene,  võid sa minna psühholoogi juurde, loota sõprade ja lähedaste toetusele ja korraldada matused.

Mis puutub lemmiklooma, siis pead sa kõike tegema nii ruttu kui võimalik, sest nii ju tehakse meie ühiskonnas! Sa ei saa puududa mõnelt tähtsalt ürituselt või öelda töö juures, et sa tunned end halvasti, sest su koer suri ära. Keegi lihtsalt ei mõista seda.

See ei ole kerge.

Armastus ja tugi

Koera surma järel ei kaota sa ainult koera. Sa kaotad oma koera isiksuse. Sa kaotad tema tunded sinu vastu. Sa kaotad tema pilgu ja armastuse. Soojuse, mida tema kohalolu sinu ellu tekitas. Sabaliputuse, millega ta alati sind vastu võttis. Ustavuse, millega keegi teine sind koju ei oota. Tingimusteta armastuse. Sa kaotad kalli ja hindamatu kaaslase. Sa kaotad väga palju ühe ja ainsa korraga ja see tekitab tühjuse.

Koerte tingimusteta armastust on raske inimeste seast leida. Sellise armastuse kaotusest on raske üle saada. Koera jaoks oled ainult sina olemas. Ta tahab ju ainult sind armastada. Ta vajab sind nagu laps. Vajab su kaitset, hoolt ja armastust.






Mälestused ja harjumused

Sinu koer elas ju koos sinuga. Sa veetsid temaga enamiku oma ajast. Sellel päeval, kui teda enam ei ole, muutub su kodu korrapealt.

Sa näed tühjust ja tunned vahet.

Sest teil olid omad harjumused. Ja see, et sa enam ei kuule teda kodus ja ei tunne tema puudutusi, teeb haiget.

Süütunne

Sageli pead sina ise oma koera elu eest otsuse vastu võtma. Kui ta kannatas, siis võib-olla otsustasid sina ta magama panna, et ta enam ei kannataks. Isegi, kui sa tegid seda selleks, et oma koerale head teha, võid sa siiski tunda end süüdi sellepärast.

Sa võid tunda end süüdi, et ei leidnud tema jaoks piisavalt aega, kui ta veel elas. Et sa ei olnud alati piisavalt kannatlik tema vastu. Et sa alati teda ei mõistnud.

Ja süütunne muudab leina veelgi raskemaks. Sa arvad, et oleksid pidanud rohkem pingutama, olema palju parem tema vastu.

Koera surm on väga valus. 

Sul on õigus nutta tema pärast. Sest ta oli keegi. Ta oli Sinu koer. See, keda sa iialgi ei unusta.