Teaduslikud uuringud neuroplastikas on tõestanud, et regulaarne kurtmine ja hädaldamine mõjub vaimsele tervisele laastavalt ja et see toob k...
Teaduslikud uuringud neuroplastikas on tõestanud, et regulaarne kurtmine ja hädaldamine mõjub vaimsele tervisele laastavalt ja et see toob kaasa negatiivse maailmapildi.
Ameerika neuroteadlane Michael Merzanich võrldleb inimese aju plastiliiniga. Täpselt samamoodi, nagu plastiliini saab voolida, kohaneb ka inimese aju uute olukordadega. Sellepärast, mida rohkem inimene kurdab ja hädaldab, seda rohkem tema aju harjub nägema ainult halba enda ümber.
Teiste sõnadega on nüüd teaduslikult tõestatud, et igapäevane torisemine rikub inimese elukvaliteeti ja mõjub halvasti tervisele.
Võrreldes aju plastiliiniga, soovivad teadlased näidata inimestele, kui suur tähtsus on harjumustel. Nii, nagu plastiliin võtab vormi, mis talle antakse, vormime me ka oma aju oma harjumustega. Mida halvemad on need harjumused, seda suurem mõju on neil meie mõtetele, tegudele, energiale ja suhetele teiste inimestega.
Mida rohkem me näeme enese ümber probleeme, seda suuremasse masendusse me langeme ja selle võrra oleme me vähem keskendunud lahenduste leidmisesse. Teiste sõnadega, pidevad kurtmised ja hädaldamised puudutavad negatiivsel moel inimese hingeseisundit ja tekitavad ainult veelgi suuremat masendust. Sama asi leiab aset, kui inimene on vihane või ärritunud.
Inimesed, kellele on rahulolematus saanud juba harjumuseks, on sageli halvas tujus ja nad on piiratud maailmavaatega. Nad ei oska õigel määral hinnata teiste nõuandeid. Nad ei taha näha ega näe seda, mis on hästi.
Kuulus psühholoogi Robin Kowalski, kes on kirjutanud sellel teemal raamatu - "Complaining, what's all the fuss about?"- on ütelnud, et need, kellel on harjumuseks kaevata, ootavad teistelt inimestelt kaastunnet ja tuge. Ent kui teised inimesed ei tule nende kaebamistega kaasa ja võtavad hoopis teise suuna, siis kaebajad niiöelda murduvad. Ja leiavad end üksi, sest mitte keegi lihtsalt ei mõista neid nende endi arvamuse järgi.
Teadlased väidavad samuti, negatiivsete inimestega koos olemisel on suur mõju inimese emotsioonidele.
Sest, kui inimene on koguaeg koos sellistega, kellel on harjumuseks kurta ja hädaldada, siis ühel hetkel ta hakkab neile sarnanema. Kui empaatia võimaldab meil tunda seda, mida teine inimene tunneb ja jagada tema valu, siis samal määral mõjub teiste inimeste negatiivsus meid. Ilma, et me ise aru saaksimegi, muutume me ka ise sellisteks.
Et leida tagasi elurõõm ja olla positiivsem, siis tuleb valida, milliste inimestega sa läbi käid ja otsida enda ümber optimistlikke ja positiivseid inimesi. Mida rohkem inimene näeb asju läbi hea külje, seda vähem ta haletseb ennast, kui kätte jõuavad rasked ajad. Positiivsus on see, mis aitab stressi vastu võidelda.
Ameerika neuroteadlane Michael Merzanich võrldleb inimese aju plastiliiniga. Täpselt samamoodi, nagu plastiliini saab voolida, kohaneb ka inimese aju uute olukordadega. Sellepärast, mida rohkem inimene kurdab ja hädaldab, seda rohkem tema aju harjub nägema ainult halba enda ümber.
Teiste sõnadega on nüüd teaduslikult tõestatud, et igapäevane torisemine rikub inimese elukvaliteeti ja mõjub halvasti tervisele.
Võrreldes aju plastiliiniga, soovivad teadlased näidata inimestele, kui suur tähtsus on harjumustel. Nii, nagu plastiliin võtab vormi, mis talle antakse, vormime me ka oma aju oma harjumustega. Mida halvemad on need harjumused, seda suurem mõju on neil meie mõtetele, tegudele, energiale ja suhetele teiste inimestega.
Mida rohkem me näeme enese ümber probleeme, seda suuremasse masendusse me langeme ja selle võrra oleme me vähem keskendunud lahenduste leidmisesse. Teiste sõnadega, pidevad kurtmised ja hädaldamised puudutavad negatiivsel moel inimese hingeseisundit ja tekitavad ainult veelgi suuremat masendust. Sama asi leiab aset, kui inimene on vihane või ärritunud.
Inimesed, kellele on rahulolematus saanud juba harjumuseks, on sageli halvas tujus ja nad on piiratud maailmavaatega. Nad ei oska õigel määral hinnata teiste nõuandeid. Nad ei taha näha ega näe seda, mis on hästi.
Kuulus psühholoogi Robin Kowalski, kes on kirjutanud sellel teemal raamatu - "Complaining, what's all the fuss about?"- on ütelnud, et need, kellel on harjumuseks kaevata, ootavad teistelt inimestelt kaastunnet ja tuge. Ent kui teised inimesed ei tule nende kaebamistega kaasa ja võtavad hoopis teise suuna, siis kaebajad niiöelda murduvad. Ja leiavad end üksi, sest mitte keegi lihtsalt ei mõista neid nende endi arvamuse järgi.
Teadlased väidavad samuti, negatiivsete inimestega koos olemisel on suur mõju inimese emotsioonidele.
Sest, kui inimene on koguaeg koos sellistega, kellel on harjumuseks kurta ja hädaldada, siis ühel hetkel ta hakkab neile sarnanema. Kui empaatia võimaldab meil tunda seda, mida teine inimene tunneb ja jagada tema valu, siis samal määral mõjub teiste inimeste negatiivsus meid. Ilma, et me ise aru saaksimegi, muutume me ka ise sellisteks.
Et leida tagasi elurõõm ja olla positiivsem, siis tuleb valida, milliste inimestega sa läbi käid ja otsida enda ümber optimistlikke ja positiivseid inimesi. Mida rohkem inimene näeb asju läbi hea külje, seda vähem ta haletseb ennast, kui kätte jõuavad rasked ajad. Positiivsus on see, mis aitab stressi vastu võidelda.
.png)
ليست هناك تعليقات